Raamatud

Naistepäevaeelsel reedel ostsin pahaaimamatult raamatu-
Maria von Rosen, Ingmar Bergman KOLM PÄEVIKUT
Kuna Bergman on noorusest lemmik olnud jne. Kohe alguses sain aru, et olen enda jaoks liiga raske raamatu valinud, kuid ikka lugesin edasi. Küll pidevalt endalt küsides- milleks.
Raske on lugeda piinadest ja valust. Samas sunnib see analüüsima ja oma loetud esoteerikateadmisi kasutama. Aga kas on vaja? teiste elu ja asju analüüsida ? Seda enam, kui ise ei ole just hirmuvaba ja mõtete puhastamine ka väga hästi veel välja ei tule.
Hiljem: Tegelikult oli kurva kõrval huvitav näha ka suurkuju iseendaks olemist, lapseks-täiskasvanuks olemist ja üht eluõhtu (armastus)suhte elu.

Veeleelmisel nädalavahetusel käisime Tartus, kus tütrega veetsime toreda Mänguasjamuuseumi pärastlõuna. Üsna kurb oli tõdeda, et kõige rohkem köitis tüdrukut siresäärse nuku väljapanek ja palju vähem kõik muu. No rikutud ära lapse maitse. Või siiski mitte? Püüan mõelda, et eks temagi tahab kogeda kõike, mis tema ajal pakutakse. Nunnutab ta ju ka oma pehmekaid ja kaltsutegelasi.
Reisimeeneks ostsime lasteraamatu-
"Tristan ja Isolde", illustratsioonid Alessandra Cimatoribus.
Imelised joonistused ja loodetavasti lapse värvitaju kujundaja.
Nüüd kulub veel hea mitu aega selle raamatu seltsis (kuni see mul peas on). Aga ei kurda ka, sest ilus on vaadata.

Erialased maiuspalad 2.

Sünnipäev tõi mulle kaks head käsitööraamatut.

Tikkimine on sisukas ja paks nagu päris teadus kohe. Lapitöö on ilus ja armas ning kutsub järgi tegema.

Erialased maiuspalad 1.

Eesti lapitöö kümneaasta ülevaateraamat ja rahvatraditsioonide kajastused meie kunstis olid saada Chaplini kunstikeskuses, kus on praegu avatud väga huvitav tekstiilinätus- Ene Parsi "Uuesti uus".
Viimatinimetatud trükis- Viljandi Kultuurikolledzi väljaantud "RAHVATRADITSIOONIDEST EESTI KUNSTIS" sai ka läbi loetud. Ja tahaks sealt tsiteerida Anu Rauda-
" Väikerahvad ja võluvalt eripärased rahvuskultuurid ei kao maailmakaardilt mitte niivõrd füüsilise hävitamise tagajärjel, kuivõrd kultuurilise assimileerumise ja sulandumise pärast.
Oma rahva kultuuri ja esivanemate elutarkuse tundmine aitab maailma säilitada mitmekülgselt värvika ja rikkana, aitab hoida rahvuslikku selgroogu sirge ja tugevana, annab võimaluse pakkuda oma väärikat panust maailma kultuurivaramusse. Sooviks, et eesti kunst ja käsitöö teeksid seda sõna otseses mõttes: esindaksid ja peegeldaksid üht osa meie kultuurist nii kodus kui ka laias maailmas."
Alati õhkub sellest tekstiilikunstnikust sügavat eestivaimu. Ja viimatiloetu näpistas vastutustunnet käsitöötegijana. Kogu meie põhjatust rahvakunstivaramust saab tõesti hästi palju põimida kõigisse tänase päeva käsitööteemadesse. Kui me seda ainult ise tahame.
P.S. Tulge ka vaatama toredat näitust Kunstnike Majas. Liina Viira ja Haide Rannakivi pakuvad seal huvitavat kokteili rahvuslikust kaasaja tekstiilist ja seda peegeldavast fotokunstist.