Päev Heimtali muuseumis

Esmaspäeval 29.10 sai teoks paljudele kauaoodatud töötoapäev Heimtalis.

Tegu oli jälle Keskkonnateenistuse ja Tekstiilikoja ühistööga uuskasutuse asjas.

Oli mõnus ja armas päev. Algas väikese muuseumitutvustusega, seejärel jagunesime väikeloomade kudumise ja etnoremondi töötubadesse. Kesetpäeva oli lõuna kohalikult toitlustajalt (toodi lausa kohapeale). Hästi maitsev lihne eesti toit- smooritud liha väikeste porganditega, kõrvale kartul ja värskekapsa salat. Magustoiduks kohupiimakook. Kõike jagus kuhjaga ja maitses südamegatehtud roana.

Ise olin põhiliselt Anu Raua etnoremondi rühmas. Hariv ja huvitav oli kuulata tekstiiliguru juttu. Temaga suhelda tundus juba sündmusena. Kõik see olu ja õhustik seal muuseumis- kuhjaga rahvuslikke tekstiile ja etnograafiliste esemete koopiaid ning kirjeldusi mustrite ja joonistega. Ega kõike ei haara. Lihtsalt hingad seda sisse ja tunnetad. Kunagi hiljem ehk tuleb pinnale.

Teostada suutsin ühe sokkhobuse. Minu kadunud vanatädi ülikorralikult kootud sokk, mida jalgapannes alati hellusega hoidsin. Ikkagi tulid augud ja nõelutuna ma neid enam kanda ei tihanud. Nüüd siis ümbersünd. Anu Raud soovitas talle küll ajupatšoki panna ja kepphobuseks teha, kuid praegu jäi nii.

Näha saime veel Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala silmkoelisi tikitud esemeid, mis olid näitusel väikeses majas (oli vist endine lindla).

Kaasa ostsin naturaalset halli ja pruuni lõnga. Ülinostalgiline tunne. Minu vanaema ja täta käest saadud lambavillastest lõngadest algas kudumisarmastus, mis kestab tänaseni.

Uuskasutus kangastelgedel

Esimene uuskasutuskursus kojas saab täna punkti. Projekt muidugi jätkub- laupäeval alustame tikkimisega.

Lugeda meist saab: http://www.envir.ee/792370

Tallinnas jälle kirbuturg

Uuskasutuskeskus teatab jälle kirbuturust. Vaata siit.
Olen mõelnud, kui vanatädid räägivad, kui palju neil seda ja teist lõnga ning kangajuppe omast ajast jäänud on, et oleks vahva ka Pärnus tekitada kirbuturg (või garaažimüük-nagu mõnelpool välismaal), kus saaks nostalgiamustrilisi kangaid j.m. käsitöökaupa soetada. Sest käsitööinimene varus ju ennevanasti ikka hulgi- kõik oli odavam. Nüüdsel ajal mõtled hoolega, kui midagi ostad. Ometi pole paljusid kangaid ja mustreid praegu poest võtta.
Siiski- kõigega ei jõua tegelda, mis tore tundub.
Ehk keegi teine teeb.

Kuidas triibupluusid tüdrukusärkideks said

Hiljuti olin rõivapoes jälle kimbatuses. Tütrel oli niiiiiväga ühte printsessipluusi vaja. Ei aidanud siin minu realistlik vaatenurk- see ju triibuline (triibulised meil kõik seisavad sahtlis, sest nad EI SOBI). Ja mis siis määras- särgil oli lihtsalt tüdruk-printsess.

Olgu, mõtlesin, tulgu siis see pluus meile ja kasu oleks see, et kõik teised triibupluusid saavad ka sahtlist välja. Ja nad saidki, sest me tegime haigusepäevadel neile kõigile printsessikaunistused ja nüüd nad SOBIVAD.

Viimatine vaip

Kursuslaste lõimelõppudest saan ise ka mõne kangatüki kootud. Seekord selline soojatooniline-rõõmsakene. Väga mõnus oli selliseid värve kududa.

Narmad alles sõlmimata.

Midagi ikka teen ise ka

Kuidagi on minu tekstiilielu läinud sinna teed, et isetegemine on suur unistus ja oi-kui-paljud asjad valmivad peakeses (kujutlustes).

Siiski-siiski- midagi olen teinud ja justkui ennast veenda püüdes panen need ka pildile.

Villane beebiseelik õetütrele on juhendiga Modast, lilled lisasin.

Rohelise-valgetriibu vest õepojale on isemõeldud.

Kassi ja koera vest tütre seljas pole küll uus, kuid mulle ta väga meeldib- pikk pitsikiri piha osas ja parempidine passeosa tikkimiseks.

Triibulise mütsi tegin hilissuvel, et sinna peale tikkida ja kulda lisada. Sest kuld on ju moes, väikesed tüdrukudki teavad seda.