Päev Heimtali muuseumis

Esmaspäeval 29.10 sai teoks paljudele kauaoodatud töötoapäev Heimtalis.

Tegu oli jälle Keskkonnateenistuse ja Tekstiilikoja ühistööga uuskasutuse asjas.

Oli mõnus ja armas päev. Algas väikese muuseumitutvustusega, seejärel jagunesime väikeloomade kudumise ja etnoremondi töötubadesse. Kesetpäeva oli lõuna kohalikult toitlustajalt (toodi lausa kohapeale). Hästi maitsev lihne eesti toit- smooritud liha väikeste porganditega, kõrvale kartul ja värskekapsa salat. Magustoiduks kohupiimakook. Kõike jagus kuhjaga ja maitses südamegatehtud roana.

Ise olin põhiliselt Anu Raua etnoremondi rühmas. Hariv ja huvitav oli kuulata tekstiiliguru juttu. Temaga suhelda tundus juba sündmusena. Kõik see olu ja õhustik seal muuseumis- kuhjaga rahvuslikke tekstiile ja etnograafiliste esemete koopiaid ning kirjeldusi mustrite ja joonistega. Ega kõike ei haara. Lihtsalt hingad seda sisse ja tunnetad. Kunagi hiljem ehk tuleb pinnale.

Teostada suutsin ühe sokkhobuse. Minu kadunud vanatädi ülikorralikult kootud sokk, mida jalgapannes alati hellusega hoidsin. Ikkagi tulid augud ja nõelutuna ma neid enam kanda ei tihanud. Nüüd siis ümbersünd. Anu Raud soovitas talle küll ajupatšoki panna ja kepphobuseks teha, kuid praegu jäi nii.

Näha saime veel Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala silmkoelisi tikitud esemeid, mis olid näitusel väikeses majas (oli vist endine lindla).

Kaasa ostsin naturaalset halli ja pruuni lõnga. Ülinostalgiline tunne. Minu vanaema ja täta käest saadud lambavillastest lõngadest algas kudumisarmastus, mis kestab tänaseni.