Kevad-kangakonverents-kirmas

Kevad on mõnus.
Käisime mõnede kangakudujatega ( kursusel osalenuid oli 5) kevadises Värskas 5.- 6.mail 2009 Kangakonverentsil.
No ürituse nimi ise juba mõjub mulle teemat vääristavalt. Lisaks sain kõvasti naerda ja kevadöist õhku nautida.

Häid mõtteid tekitavat oli palju.
Viljandi Kultuuriakadeemiast Christi Kütt´i ettekanne pulmavaipadest tekitas meis soovi alustada samateemaline kursus edasijõudnutele. Pulmavaip on ju nagu tekstiili kaudu loo jutustamine. Ja igal perel on oma lugu, mida jutustada ja edasi pärandada.
Tekstiilidisainer -vaibakunstnik Tarmo Mäesalu andis detailse nägemuse vaibast. Palju tehnikaid ja tõdemusi.
Tekstiilikunstnik ja käsitööline (ise ta ütleb nii- v.t. http://www.kadipuu.eu/ ) Kadi  Pajupuu rääkis enda leiutamise j.m. teekonnast. Hea meel, et tehniline pool üha täiustub.
Tekstiilidisainer Monika Järg näitas toredaid kangaproove, milleläbi jõudis ta oma autorisiduseni- pitsisidus. Tulemus on aukartustäratav sidusepiruett, aga kõik need vahepealsed sidused, millega ta lõpptulemuseni jõudis, olid kaunid ja tekitasid isu katsetada pitsisidust.
Töötubades tegi rõõmu, et setu naised on kodustanud hulga arhailisi talutelgi. Ei jää kangas kudumata, kui pole ilusat siledat telge. Vastupidi. Vaarisade käsitsi valmistatud telg annab hulga võimalusi. Kuna mul on endal ka au omada vanavanaisa kätega tehtud talutelge, siis tekitas sellise hulga talutelgede nägemine sooja tunde.  See on ka meie oma taluantiik ja väärib säilitamist. Paljud soetavad endale maakodusid ja ei oska tihti ära arvata, mida leitud teljetükkidega teha või kas neist üldse asja on. Julgustan kõiki teadjate käest nõu küsima. Kui endal telgi pole vaja, võiks nad rahvakultuuri huvides kellelegi annetada või kinkida. Pärand jääb alles. 

Ja kuna järgmise aasta Rahvakunsti- ja Käsitööliidu aastateema on puutöö, siis austagem ka talutelgi  kui puutöö rahvapärandit.


Edasi. Kas teadsite, et setod tähistavad jüripäeva 2 nädalat hiljem? Mina ei.
Teise päeva hommik algaski jüripäeva jumalateenistusega Värska õigeusukirikus. Ilus korras kirik ja teenistusel nägin õige lähedalt kõrgeid jumalateenreid ning rituaalseid toiminguid. Mõjus.

Lõppes kõik KIRMASEGA, millelaadsel polnud enne osalenud. Tundub, et setos oskab iga laps lõõtspilli, kitarri v.m. muusikariista mängida. Nad istusid seal pundis maas ja musitseeriseid ning nautisid tähelepanu ja tasu magusa näol, mis neile anti. Samas käisid naised ringi korvidega, kus omavalmistatud leib, koogid, karask, sõir. Kogu aeg kostis seto laul ja pillimäng, kiik käis kõrges kaares. Minul oli igatahes alkovaba pohmell sellest kõigest. Mõnus, et nad on OMA säilitanud.
Ja mõnus oli olla nende keskel, laulda ja tantsida võimete piires.
P.S. Pildil on tükike tekist, mille autor on seto Kadri Vissel.

 

Targad raamatud ja naise tarkus

Eile alustasin huvitava psühholoogiaraamatuga 
Täna last lasteaeda viies mõtlesin kuiväga tore oleks olla teadlane ja alustada iga hommikut kibelusega tegelda oma poolelioleva teadusprobleemiga, siis see avastada ja nautida tulemust koos teiste kaasautoritega.
Üritasin siis viieaastasele lapsele targalt nõu anda, et ta koolis kohe õigete asjadega tegelema hakkaks- no nendega, mis elu lõpuni köidavad. Tüdruk vaatas mind aruka näoga ja ütles- ära üldse mõtle kurbi mõtteid.
Ja tõsi ta on- mille muuga ma veel saaks tegelda. Kätega loodav on mind köitnud varasest east. Kodust kaugemaid ringe ei luba teha süda- lapsed ja kodu on väärtuste pingereas väga eespool.
Niisiis ongi, et üritan olla omaeda parima elukorralduse avastaja ja kuulata enda sisehäält, mis ongi mu leiutiste saatemeeskond.

Nüüd aga teen Mariannet ja räägin enda internetiavastustest selles valguses, et põnev on leida naiskunstnikke, kes laste ja kodu kõrvalt ikka enda alaga heal tasemel tegelevad. Kristy Campion on selline. Tema kunstnikuna: http://www.kirstycampiondesigns.com/ Ja samas leiab ka tema blogi.

P.S. Ma ei tea tegelikult blogides viitamise reegleid- kas peaks ka viidatavat informeerima, kui temast räägin? Ehk tegijamad juhendavad, kui vaja.
Veel P.S. Tore nukunäitus on samuti nähtaval- Mixed Nuts.

Näitusest ja kojast

Ja tõesti-tõesti - kevad on tulnud ja kõik on ümberringi nii kaunis!
Kõik lubatud kursused on üldjoontes lubatud kujul toimunud.
Näitus on samuti vaadata (24.05 viimane päev). Avamise pildid siin.

Juuresoleval pildil tükike näituse plakatist ( Marietta töö).

Mul on hea meel kõigi toredate naiste ja tädide üle, kes kursustel osalenud on. Kangakudujaid lõpetas sel kevadel teine rühm. Oskajad kudusid omad pleedid. Viltimises oli täheldada, et 4-5 naist osalesid pea igas töötoas ja iga kord jäi keegi viltidasoovija põhinimekirja joone alla. Püüame töötoad kättesaadavamateks teha.

Tore, et on innustunuid. Hea, et saab tegeleda ennast köitva teemaga ja loodetavasti jätkuvalt. Nii lihtne see ongi.

Sügisest saab midagi teisiti olema, aga mis just täpselt, selle sõelub suvi välja.

Raamatud

Naistepäevaeelsel reedel ostsin pahaaimamatult raamatu-
Maria von Rosen, Ingmar Bergman KOLM PÄEVIKUT
Kuna Bergman on noorusest lemmik olnud jne. Kohe alguses sain aru, et olen enda jaoks liiga raske raamatu valinud, kuid ikka lugesin edasi. Küll pidevalt endalt küsides- milleks.
Raske on lugeda piinadest ja valust. Samas sunnib see analüüsima ja oma loetud esoteerikateadmisi kasutama. Aga kas on vaja? teiste elu ja asju analüüsida ? Seda enam, kui ise ei ole just hirmuvaba ja mõtete puhastamine ka väga hästi veel välja ei tule.
Hiljem: Tegelikult oli kurva kõrval huvitav näha ka suurkuju iseendaks olemist, lapseks-täiskasvanuks olemist ja üht eluõhtu (armastus)suhte elu.

Veeleelmisel nädalavahetusel käisime Tartus, kus tütrega veetsime toreda Mänguasjamuuseumi pärastlõuna. Üsna kurb oli tõdeda, et kõige rohkem köitis tüdrukut siresäärse nuku väljapanek ja palju vähem kõik muu. No rikutud ära lapse maitse. Või siiski mitte? Püüan mõelda, et eks temagi tahab kogeda kõike, mis tema ajal pakutakse. Nunnutab ta ju ka oma pehmekaid ja kaltsutegelasi.
Reisimeeneks ostsime lasteraamatu-
"Tristan ja Isolde", illustratsioonid Alessandra Cimatoribus.
Imelised joonistused ja loodetavasti lapse värvitaju kujundaja.
Nüüd kulub veel hea mitu aega selle raamatu seltsis (kuni see mul peas on). Aga ei kurda ka, sest ilus on vaadata.

Lai lumi ja aluspüksid

Tänane hommik on eriline. Sajab laia lund ja on paar külmakraadigi.
Noorem poeg otsustas, et tuleb jalga panna lõhkise põlvega teksad. Meie arvasime, et see ei lähe mitte. Siis võttis poeg nõuks kooli minna ILMA pikkade püksteta. Nii ta siis seisiski esikus: müts-jope-tossud ja paljad sääred.
Nuta või naera. No vihastasin jälle. Nüüd on süümekad tüli pärast. Ise ju ei oska suhelda, ammugi siis laps.
Aga lund sajab ja sajab- sellist kevadelörtsist.
Varsti tuleb ikkagi kevad.

Vastne värss

Nelja aastane Ellinor ütles eile- emme, mul tuli luuletus.
Ja oligi- selline:

kui silmad kinni paned
siis tuleb und
kui õue lähed
siis tuleb lund

Nii lihtne see ongi.

UUed tuuled, viltimine ikka jääb

No lapsed kõik jälle oma tegudel ja aeg enda asju ajada.
Oskajate kangakursusega tegime juba algust. Nüüd ootame algajatesse puuduvat liiget, et ka järgmisel nädalal alustada.
Viltijad naised on endiselt hoos, tuleks lisarühmi juurde teha. Tore on, et huvi jätkub ja tegelt on viltimine tõesti veel avastamata maa ning palju loomingulisi rännakuid pakkuv.
Nüüd sean oma mõttekeskenduse veel taaskasutuse kursuste kokkuseadmisele, siis hakkab teemadering täis saama.
Ja muidugi veel pärliehete tegemine ka.
Kui kevadeks ellu jään ja elurõõmu säilitan, siis olen jälle mitu uut ust avanud.
Suvi tuleb ikkagi nelja kuu pärast. See on üsna kindel.

Künkast ülesse

Kõik on ootel.
Aasta on alanud ja plaane on palju aga paraku on tüdruk juba teist nädalat köhatuuris ja ka järgmisel nädalal vist lasteaeda ei saa veel viia. Enne tüdrukut oli nooremal pojal neljanädalane köha, mis lõppes siiski ABga, sest peale vaheaga on ju vaja kooli minna ja 12-aastane ei taha enam naljalt puududa- ei taha maha jääda. Niigi tunnistati ühe kolmega klaasi edurea serva.!
Niisiis õpin kannatlikkust jalavannide ja kummeliaurude ja nukumängude vahel ning tunnen mõttes solidaarsust kõigi naistega, kes püüavad pajuvitsana põimuda kõigi oma kohustuste vahele ja olla samas õnnelik- miskit hullu ju pole.
Peas on siiski pundar mõtteid, mis ei taha kuidagi ilusti ritta hargneda.
Ootame veel. Varsti saab teljed kõlksuma ja vildi vanuma.

Ta tuli...

LUMI- sajab, on VALGE.

Varsti on jõulud. Sest on hingedeaeg. Ja me sõime eile verivorsti jm.

Laps tantsib meeletult ABBA tänk ju fo te mjuusik järgi ja tahaks hüüda- tänan sind lume eest.

Ilusat valgust meile kõigile.

Esmaspäeva õhtul, varsti peale Heimtalist tulekut startisime Ellinoriga pealinna suunas. Ööbisime Tln.a õe pool. Ellinor polnudki oma tädi juures ammu olnud. Tädi veedab aega üksi kodus, kuna õpib vandeadvokaadi eksamiks. Jube tubli ja mingu tal hästi.
Teisipäeval jalutasime mõnus-mõnusalt üle Toompea nukuteatrisse. Minul nostalgilised meenutused ülikooliaegadest meeltes, laps rõõmustamas, kui palju mänguasjapoode vanalinnas leidub. Selgitasin siis, et need on hoopis suveniiripoed- võõramaalastele. See oli talle täitsa arusaamatu. Nii palju poode võõrastele ja kõik ühesugused.
Nukuteatris saime kohvikutada. Etendusel aga läks nii nagu eelmisel teatrikülastuselgi- hirm tuli ja nutt ka. (lapsel muidugi)Eks see oli natuke naljakas ka, kuidas neljaaastane tüdruk, kes on kuueaastase kasvu, nutab, pea ema süles ja paari-kolme aastased vaatavad mõistmatult- mis tal ometi viga on? Läksime välja ja varsti saime ka edasi vaadata. Aga ikka oli tunda, et lapse süda tagus meeletult.
Nüüd mõtisklen selle üle, et laps tajub seda teatraalsust ilmselt ebatavalisusena ja see hirmutab teda. Ta ei suuda seda endale seletada ja minu juttu ta hirmu tõttu ei kuule. Nagu ta kardab ka telekast teatud pilte ja hääli.
Peale teatrit tegime veel pikad tiirud vanalinnas, käisime Lastemaailmas ja Reet Ausi poes-igale oma. Apollos lõppes pikk jalutuskäik väikese raamatu ja einega, et kojusõitu alustada.
Öösel saabub meespere Londonist. Ja siis saab elu jälle tavapärase rütmi.
Aga vaheldust on olnud ja see on ju tore!

Tallinnas jälle kirbuturg

Uuskasutuskeskus teatab jälle kirbuturust. Vaata siit.
Olen mõelnud, kui vanatädid räägivad, kui palju neil seda ja teist lõnga ning kangajuppe omast ajast jäänud on, et oleks vahva ka Pärnus tekitada kirbuturg (või garaažimüük-nagu mõnelpool välismaal), kus saaks nostalgiamustrilisi kangaid j.m. käsitöökaupa soetada. Sest käsitööinimene varus ju ennevanasti ikka hulgi- kõik oli odavam. Nüüdsel ajal mõtled hoolega, kui midagi ostad. Ometi pole paljusid kangaid ja mustreid praegu poest võtta.
Siiski- kõigega ei jõua tegelda, mis tore tundub.
Ehk keegi teine teeb.

Mida teha?

Seoses noorima lapse lasteaeda minekuga on mind häirima jäänud üks nähtus elus.
Lasteaias töötab oma ametisse sobimatu inimene, sest pole kedagi asemele võtta.?
Et mismõttes sobimatu?
Hiljutine situatsioon rühmatoa uksel, kus minuni kostus selline kasvataja monoloog:"Ah tema lõi sind? Tema ei löö mitte kunagi. Nii, löö nüüd vastu. Mitte nii nõrgalt, kõvemini ja kolm korda pead lööma, veel üks kord. Nii, hästi ja nüüd lähed karistuseks laua taha istuma." See oli siis lugu, kus poiss lõi tüdrukut ja tüdruk sunniti vastu lööma ja poiss sai topeltkaristuse vastulööduna ja lauataha saadetuna. Meie laps polnud kumbki ja ikkagi tundub see mulle võigas.
Või siis selline olukord, kus laps jooksis liiga lustlikult enne lõunaund pissile ja karistuseks pidi ta pissimisega uneaja lõpuni ootama.
Või siis see, kui kolmeaastane saab pahandada, sest paneb pekitüki taldriku ääre ALLA, mitte ÄÄRELE.
Või siis see lugu, kus pahandada saanud nutvale lapsele öeldakse- ära unda, pole udust ilma.
No ja nii edasi.
Aga mis mõttes siis see nähtus on? Aga selles mõttes, lasteaia juhtkond ei leia võimalust sellise inimese asendamiseks. Ja peab ka normaalseks seda, kui ajutise asendaja puudumisel lastakse rühmaga hakkama saada söögitädil või lasteaiaõpetajal suisa mitmeid päevi jutti. Inimene töötab mitu päeva 7-st 7-ni u. 20 lapsega? Milline on siis autasu sellise kangelasteo eest ja kas laste ohutus ka kellegile korda läheb?
Miks ma sellest kirjutan? Sest ma ei taha viriseja olla aga ma ei ole kindel, kas see olukord on muudetav.
Ja võiks siis arvata, et kas ma ise olen musterema või mis. Ei ole, üldse ei ole. Aga ema olen küll ja ka täiskasvanu. Mulle tundub, et ma pean sellises olukorras vaatlema asju oma laste heaolust lähtuvalt. Pean mõtlema, kuidas seda asja paremaks muuta.
Ja võib täiesti olla et ma eksin.

Uus hooaeg

Jälle on alanud uus ring.
Meie perest läks koolirüppe sel aastal kaks noormeest-5.-ndasse ja 12.-ndasse. Väike prinsess hakkas lasteaias käima. Kõik läheb oma ratta.
Kojas lõppes remont (kodus siiski veel mitte). Asume nüüd Kunstnike Maja esimesel korrusel. On tõesti rohkem ruumi ja valgust. Aknast ilus aiavaade. Kaunis ja puhas olemine.
Ja töötoad saavad ka peagi alguse. Esimesena teeme uuskasutust telgedel- 15.septembril. Kuu viimasel laupäeval aga alustame viltimisega- aplikatsioonvilt.
Saamegi siis jälle kokku?!!!

Me kõik tuleme kuskilt e. elu Maal

Kui kummaline ja uus on mõelda, et elu füüsilises kehas võib mingist vaatenurgast olla vaid viiv olekute reas. Täiesti uus rakurs ja pea käib ringi neist mõtetest, saadud sellest raamatust( samas võib pea ringlus vabalt ka proosalisem olla).
Suvi on füüsiliselt ja igat muudpidi mõnus ja elu on nauditav.
Üritan puhkeolekust töise oleku poole triivima hakata.
Soome linnas kohtasin lahedaid asju. Täiega minu maitse. Pildile ei saanud. Kunstnikust on juttu siin.

Mis meil siin siis on...

Koda läks puhkusele, näitus sai läbi. Suur hulk ilusaid töid juba omanikekoju tagasi rännanud.
Naised-tädid on ikka hästi toredad ja tööde kaudu lööb inimese oma nägu hoopis uue nurga alt nähtavale.
Mind ennast on see pisuke tegutsemishooaeg palju innustanud ja igasugu plaane-mõtteid ja kavandeid on pea täis.
Samas oli just paras aeg puhkuseks. Või siis täpsemalt teistlaadi eluks- suvekodus. Saab olla niisama ja teha teistsuguseid tegevusi. Lõikan kuhjakutti kaltsu, peesitan päikese käes ja pealelõunal on vahel lubatud väike veinitilk. Pildile nagu polegi midagi panna. Aga tunne on hea.
Ilusat suvist olemist kõigile.
P.S. Maal on meil ka internetivõõrutus, nii et vaikus siinmail venib vahel pikemaks.

Viimane vildipäev

Täna oli kojas viimane viltimine ja peagi on viimane tund kangakudumise kursusel. Neist mõlemast teemast kokku tuleb ka näitus.
Vilditööd tulid tüdrukutel-naistel imelised. Aga oli ka head materjali kasutada- puhas meriinovill. Siinkohal tänud Susale. Ilmselt tuleb talle poodi varsti rohkelt külalisi, kes meriinot otsivad.
Imeline oli vaadata neid põnevaid siiruviirusid, mis villavorstidest välja võluti.
Aga no eks inimesed näitusel ise vaatavad.

Kutsuge noored msn-i

Kui lootusetu on 18 a. noort täna kodus motiveerida olema, seda sain tunda täna. Ja ikkagi- oleme väga arvutiseeritud riik. Õhutagem noori pigem internetis mõtteid vahetama, kui tänaval vä(õ)itlema. Et nad viga ei saaks, et nad väärikuse säilitaks, et politsei saaks lihtsamalt korda hoida. Ometikord on msn- is olek vanematele meeltmööda.

Päevad mööduvad...

Päike tõuseb ja loojub aga mul pole miskit uut valmis asja näidata. Kuid ega see koht siin ainult käsitööd pea peegeldama.
Tore asi on see, et üks omanäoline näitus sai ära nähtud. Linnagaleriis naisautorite ühisnäitus "olen sulle ema". Tekitas eriliselt sooja ja armsa tunde. Emadus on naise elus ikka väga suur määraja. See annab nii palju tundeid ja samas võib suur kohustuste koorem su ka hoopis tundetuks teha. Mõistmist- elu ja inimeste(iseenda) mõistmist ergutab ta igal juhul.
Kui ma siin päevast päeva üksi oma tööringi siblin, siis igatsen vahel väga seltskonna ja suhtluse ja kuulumise järele. Et oleks oma kamp või nii. Sõbrannad ju on, aga kaugel. Kui aga näitusel käisin ja siin teiste virtuaalpäevikuid loen, siis tajun, kui sarnased me kõik oleme. Kõik me naistena vajame tähelepanu, emadena tunnet, et teeme asju õigesti ja et me lapsed oleks õnnelikud. Inimlikult aga ei taha me keegi eksida.
Ja samas on elu ju õppimiseks ja vead on siis täiesti lubatud. Ainult et mõni viga võib teistele haiget teha ja seks puhuks on leiutatud vabandamine. Viimasel ajal olen hakanud seda juba omandama. Vabandan jõudu mööda ka oma laste ees, kui tunnen, et olen üle piiri läinud. Enamasti tuleb kohe nendepoolne andestus. Lapsed on uskumatult lahedad.
Päris palju olen ummikseisus olnud- midamoodi ma peaksin mõtlema või tegema kui kohe üldse ei oska-ei suuda lapsega toime tulla, kui tahaks ainult karjuda ja tõrjuda. Olen arvanud end maailma kõige halvemaks emaks( nagu "Vesta-Linne ja hirmus ema" ). Ja kui turgutav on siis lugeda julge Kajaka eneseanalüüsi- ka teistel on nii...
Elu on siiski lõpmata mõnus, oskaks ainult piisavalt nautida.

Teiste tarkused

Huvitav oli lugeda Christiane Kane mõtteid aastase blogipidamise järel. Kohe läks mõte meie oma blogielule. Enda päevik ju alles titt aga tuli ka mõni asi tuttav ette.

JOKK- Juriidiiselt On Kõik Käsitöö

Eelmisele postitusele järgneval ajal sai mõnelpool teravat leili võtta.
Ju siis teema läheb korda paljudele.
Võtan siinkohal mõtte omalt poolt kokku.
Olen nüüd tuttav ajakirjanik- toimetaja Grethe Rõõmuga alias Eowyn.
Tean tema stiili ja hoiakut. Tore teada.
Pahaks kisub lõhn siis, kui hakatakse rääkima JOKKist.
Kultuurses keskkonnas austatakse loomingut ja viidatakse alati allikatele, ka ainult mõtete kasutamise puhul. See pole autorluse teema, see on viisakus ja austus.
Elame ju väikeses kultuurikeskkonnas. Me ise loome seda ja ise oleme selles. Sestap on hea, kui see meile meeldib. On hea olla keskkonnas, kus on austus, lugupidamine ja viisakus. Loogem siis seda, mis meile meeldib. Ainult seadused ei saa meie elu kujundada.
P.S. Vabandan Manni ees, et tema loomingu taustal sellest juttu olen teinud. Konkreetne asi lihtsalt ajendas.

Arengut meile kõigile!!!! Ja nagu presidendiprouagi ütles- kõigest tuleb rääkida, mis muret teeb, siis saab elu edasi liikuda.
Ilusat koolivaheaega!