Esmaspäeva õhtul, varsti peale Heimtalist tulekut startisime Ellinoriga pealinna suunas. Ööbisime Tln.a õe pool. Ellinor polnudki oma tädi juures ammu olnud. Tädi veedab aega üksi kodus, kuna õpib vandeadvokaadi eksamiks. Jube tubli ja mingu tal hästi.
Teisipäeval jalutasime mõnus-mõnusalt üle Toompea nukuteatrisse. Minul nostalgilised meenutused ülikooliaegadest meeltes, laps rõõmustamas, kui palju mänguasjapoode vanalinnas leidub. Selgitasin siis, et need on hoopis suveniiripoed- võõramaalastele. See oli talle täitsa arusaamatu. Nii palju poode võõrastele ja kõik ühesugused.
Nukuteatris saime kohvikutada. Etendusel aga läks nii nagu eelmisel teatrikülastuselgi- hirm tuli ja nutt ka. (lapsel muidugi)Eks see oli natuke naljakas ka, kuidas neljaaastane tüdruk, kes on kuueaastase kasvu, nutab, pea ema süles ja paari-kolme aastased vaatavad mõistmatult- mis tal ometi viga on? Läksime välja ja varsti saime ka edasi vaadata. Aga ikka oli tunda, et lapse süda tagus meeletult.
Nüüd mõtisklen selle üle, et laps tajub seda teatraalsust ilmselt ebatavalisusena ja see hirmutab teda. Ta ei suuda seda endale seletada ja minu juttu ta hirmu tõttu ei kuule. Nagu ta kardab ka telekast teatud pilte ja hääli.
Peale teatrit tegime veel pikad tiirud vanalinnas, käisime Lastemaailmas ja Reet Ausi poes-igale oma. Apollos lõppes pikk jalutuskäik väikese raamatu ja einega, et kojusõitu alustada.
Öösel saabub meespere Londonist. Ja siis saab elu jälle tavapärase rütmi.
Aga vaheldust on olnud ja see on ju tore!