Raamatud

Naistepäevaeelsel reedel ostsin pahaaimamatult raamatu-
Maria von Rosen, Ingmar Bergman KOLM PÄEVIKUT
Kuna Bergman on noorusest lemmik olnud jne. Kohe alguses sain aru, et olen enda jaoks liiga raske raamatu valinud, kuid ikka lugesin edasi. Küll pidevalt endalt küsides- milleks.
Raske on lugeda piinadest ja valust. Samas sunnib see analüüsima ja oma loetud esoteerikateadmisi kasutama. Aga kas on vaja? teiste elu ja asju analüüsida ? Seda enam, kui ise ei ole just hirmuvaba ja mõtete puhastamine ka väga hästi veel välja ei tule.
Hiljem: Tegelikult oli kurva kõrval huvitav näha ka suurkuju iseendaks olemist, lapseks-täiskasvanuks olemist ja üht eluõhtu (armastus)suhte elu.

Veeleelmisel nädalavahetusel käisime Tartus, kus tütrega veetsime toreda Mänguasjamuuseumi pärastlõuna. Üsna kurb oli tõdeda, et kõige rohkem köitis tüdrukut siresäärse nuku väljapanek ja palju vähem kõik muu. No rikutud ära lapse maitse. Või siiski mitte? Püüan mõelda, et eks temagi tahab kogeda kõike, mis tema ajal pakutakse. Nunnutab ta ju ka oma pehmekaid ja kaltsutegelasi.
Reisimeeneks ostsime lasteraamatu-
"Tristan ja Isolde", illustratsioonid Alessandra Cimatoribus.
Imelised joonistused ja loodetavasti lapse värvitaju kujundaja.
Nüüd kulub veel hea mitu aega selle raamatu seltsis (kuni see mul peas on). Aga ei kurda ka, sest ilus on vaadata.