Lapsed vilditeol

Polnud kunagi lastega viltimist proovinud.
Kastani lasteaia õpetaja soovis oma rühmaga katsetada enda õpingute raames.Tüdrukud said toredasti hakkama. Tegime sõbrapäeva südameid. Kraasidega segasime värve.

Hiljem tegin ka tütre rühmas lastega . Ilusad südamed tulid.

Mis ma teen

Soetasin mõni aeg tagasi nõelviltimise masina.
Nüüd tegelengi juba mitu aega selle avastamisega. Lisaks vabaõmblust ja -tikandit.
Mõned näited jõuludeks tehtud töödest.

Mis tehtud

Olen katsetamas nõelvildimasina võimalusi. Ja kudunud vaipa.

Sügis tuleb rõõmsalt

Nii palju aega on sel suvel möödunud. Justkui oleks suvi tavalisest pikem.
Tegelikult on lihtsalt olnud palju sündmusi. Suur laps sai päris suureks ja läks iseseisvaks- õppima. See ongi kõige põhilisem, mis pani muud asjad liikuma.
Nüüd siis rõõmus sügis käes. Ja uus viltimise-kangakududmise aasta samuti vaja lahti lükata.

Teen jätkuvalt ettevalmistusi ja mõned killud on siin näha.
Nimelt olen muude õpetajate kõrval leidnud suurepärase masinvildi ja muu tekstiilikunsti kumiiri- Sara Lechner´i. Vaadake ja imetlege  tema töid siin.

Minu katsetused tema õpetuste järgi ülal.

Vildihooaeg hakkab läbi saama

Mai kuus on meil kojas veel viimane vildikursus- ehete viltimine. Enne püüan ära lõpetada oma poolikud tööd. Kott on ainukesena valmis.
Jänes on ka ise valmis aga riided puuduvad. Jänese nimi on Alberta ( et oleks Lotte Alberti sarnane, aga tüdruk) ja jänes juba karvaseks mängitud, vajab pügamist.
Pilt saab kohe valmis (kavandiks on Tähekese kaaneillustratsioon Catherine Zarip`ilt).
Mask on kõige poolikum. Ei tea, kas panna üldse juukseid või jättagi selline lastehirm.
Aga samal ajal tahaks muidugi ehteid ja suvekotte teha......

Kevad- esimene pääsuke

Sain ta valmis. Käis juba Lime Lounge`s ka. Talle meeldis seal, oli nagu kodus...

Tegelt tuli tõesti selline laimine ja vasekarva läiklõngaga lõpuks rõhutatud.

Kuna tõesti esimene ja ilma õmblusteta, siis ei osanud üldse mustripaigutust ülaservas ette mõelda.

Peale viltisin heidest hargipitsi motiive, äralõigatud kraam sai ka kõik uuesti kasutusse- nööp ja veel mõned vidinad.

Voodriks tuli labasekoeline laudlina, mille laud ära põlgas aga kotivärviga sobitus hästi. Õmblesin voodri nii palju väiksema, et sisuraskus jääbki põhiliset voodri kanda. Lihtsalt ei tundunud viltkeha nii tugev. Edaspidi püüame rohkem.

Minu viltimise pääsuke PÄRAST.

Viltisin äsja teadupärast salli ja näitasin pilti. Selline oli ta ENNE. Kuna servad jäid lonti, siis toestasin neid väheke aedpistega. Seejärel meenus Manni reklaamitud tikkimise õpituba. Tegin mõned linnusilmpisted ja nööpauk-sämppisted ja tuli ka tikkpisteid ning ahelpisteid. Kokkuvõttes tuli selline tulemus, et ega siin nüüd traditsioonilist ilu küll pole, pigem ütleksin, et hulltikand või nii. Aga ma tahan teda kanda küll.

Laupäeval viltisime

Laupäeval sain esimest korda ise viltida. Masinas vanutanud olen, aga ise viltimine on palju avastuslikum. Mõte läks liikvele ja sestap näitan siinkohal oma salli, mis peagi teeb läbi muutumise. Et saaks näha ENNE, kui tulemas on PÄRAST.

17. veebruaril vildime kotti. Saab ka huvitav olema kindlasti.