Mis ma teen

Soetasin mõni aeg tagasi nõelviltimise masina.
Nüüd tegelengi juba mitu aega selle avastamisega. Lisaks vabaõmblust ja -tikandit.
Mõned näited jõuludeks tehtud töödest.

Tikkimaaaa

Tikkimine on nii kibeluses sees, et tahaks juba suveks miskit tegema hakata. Internetiotsingutel märkasin, et ühes lemmikpoes on lausa tikandisesemetele eraldi osakond.

Ja üks ülilihtne näide ka Anthropologiest.

Meie väiksed tekstiilitööd

Mõni aeg tagasi oli vaja võõrsilt tulles midagi koju kaasa tuua. Tõin tekstiilivildikad- omakasudega ka ikka. Samas olin ostnud mõnusa kotiraamatu (v.t. fotot), kus hea idee- joonista vildikatega pilt ja tiki osaliselt üle.

Vaheaejaks kogunenud lastegategelemise defitsiit viis mõtte jälle sellele ideele. Tegimegi siis Ellinoriga kahasse koti- printsessi kott soojale maale. Laste kujundus tabas ka ühtesid vanu teksaseid. See oli neile suur elevus- kohe tohtis riidele joonistada.

See on tore võimalus selle poolest, et kujundid saab suht täpsed, osaliselt täidab pinda vildika joon, ülejäänud on juba tikkimisvõimete proov. Mulle meeldis teha.

Sama tikkimise soojaga sai tehtud ka sallist-müts. Ikka, et huvitavaid motiive läbi proovida.

Ühesõnaga- tikkimine on lahe!

Minu viltimise pääsuke PÄRAST.

Viltisin äsja teadupärast salli ja näitasin pilti. Selline oli ta ENNE. Kuna servad jäid lonti, siis toestasin neid väheke aedpistega. Seejärel meenus Manni reklaamitud tikkimise õpituba. Tegin mõned linnusilmpisted ja nööpauk-sämppisted ja tuli ka tikkpisteid ning ahelpisteid. Kokkuvõttes tuli selline tulemus, et ega siin nüüd traditsioonilist ilu küll pole, pigem ütleksin, et hulltikand või nii. Aga ma tahan teda kanda küll.