Kevad on mõnus.
Käisime mõnede kangakudujatega ( kursusel osalenuid oli 5) kevadises Värskas 5.- 6.mail 2009 Kangakonverentsil.
No ürituse nimi ise juba mõjub mulle teemat vääristavalt. Lisaks sain kõvasti naerda ja kevadöist õhku nautida.
Häid mõtteid tekitavat oli palju.
Viljandi Kultuuriakadeemiast
Christi Kütt´i ettekanne pulmavaipadest tekitas meis soovi alustada samateemaline kursus edasijõudnutele. Pulmavaip on ju nagu tekstiili kaudu loo jutustamine. Ja igal perel on oma lugu, mida jutustada ja edasi pärandada.
Tekstiilidisainer -vaibakunstnik
Tarmo Mäesalu andis detailse nägemuse vaibast. Palju tehnikaid ja tõdemusi.
Tekstiilikunstnik ja käsitööline (ise ta ütleb nii- v.t.
http://www.kadipuu.eu/ )
Kadi Pajupuu rääkis enda leiutamise j.m. teekonnast. Hea meel, et tehniline pool üha täiustub.
Tekstiilidisainer
Monika Järg näitas toredaid kangaproove, milleläbi jõudis ta oma autorisiduseni- pitsisidus. Tulemus on aukartustäratav sidusepiruett, aga kõik need vahepealsed sidused, millega ta lõpptulemuseni jõudis, olid kaunid ja tekitasid isu katsetada
pitsisidust.
Töötubades tegi rõõmu, et setu naised on kodustanud hulga arhailisi
talutelgi. Ei jää kangas kudumata, kui pole ilusat siledat telge. Vastupidi. Vaarisade käsitsi valmistatud telg annab hulga võimalusi. Kuna mul on endal ka au omada vanavanaisa kätega tehtud talutelge, siis tekitas sellise hulga talutelgede nägemine sooja tunde. See on ka meie oma taluantiik ja väärib säilitamist. Paljud soetavad endale maakodusid ja ei oska tihti ära arvata, mida leitud teljetükkidega teha või kas neist üldse asja on. Julgustan kõiki teadjate käest nõu küsima. Kui endal telgi pole vaja, võiks nad rahvakultuuri huvides kellelegi annetada või kinkida. Pärand jääb alles.
Ja kuna järgmise aasta Rahvakunsti- ja Käsitööliidu aastateema on puutöö, siis austagem ka talutelgi kui puutöö rahvapärandit.
Edasi. Kas teadsite, et setod tähistavad jüripäeva 2 nädalat hiljem? Mina ei.
Teise päeva hommik algaski jüripäeva jumalateenistusega Värska õigeusukirikus. Ilus korras kirik ja teenistusel nägin õige lähedalt kõrgeid jumalateenreid ning rituaalseid toiminguid. Mõjus.
Lõppes kõik KIRMASEGA, millelaadsel polnud enne osalenud. Tundub, et setos oskab iga laps lõõtspilli, kitarri v.m. muusikariista mängida. Nad istusid seal pundis maas ja musitseeriseid ning nautisid tähelepanu ja tasu magusa näol, mis neile anti. Samas käisid naised ringi korvidega, kus omavalmistatud leib, koogid, karask, sõir. Kogu aeg kostis seto laul ja pillimäng, kiik käis kõrges kaares. Minul oli igatahes alkovaba pohmell sellest kõigest. Mõnus, et nad on OMA säilitanud.
Ja mõnus oli olla nende keskel, laulda ja tantsida võimete piires.
P.S. Pildil on tükike tekist, mille autor on seto Kadri Vissel.
Sildid: kangakudumine, kroonika, mõlgutused
Vaata lisa flicris
