Päevad mööduvad...

Päike tõuseb ja loojub aga mul pole miskit uut valmis asja näidata. Kuid ega see koht siin ainult käsitööd pea peegeldama.
Tore asi on see, et üks omanäoline näitus sai ära nähtud. Linnagaleriis naisautorite ühisnäitus "olen sulle ema". Tekitas eriliselt sooja ja armsa tunde. Emadus on naise elus ikka väga suur määraja. See annab nii palju tundeid ja samas võib suur kohustuste koorem su ka hoopis tundetuks teha. Mõistmist- elu ja inimeste(iseenda) mõistmist ergutab ta igal juhul.
Kui ma siin päevast päeva üksi oma tööringi siblin, siis igatsen vahel väga seltskonna ja suhtluse ja kuulumise järele. Et oleks oma kamp või nii. Sõbrannad ju on, aga kaugel. Kui aga näitusel käisin ja siin teiste virtuaalpäevikuid loen, siis tajun, kui sarnased me kõik oleme. Kõik me naistena vajame tähelepanu, emadena tunnet, et teeme asju õigesti ja et me lapsed oleks õnnelikud. Inimlikult aga ei taha me keegi eksida.
Ja samas on elu ju õppimiseks ja vead on siis täiesti lubatud. Ainult et mõni viga võib teistele haiget teha ja seks puhuks on leiutatud vabandamine. Viimasel ajal olen hakanud seda juba omandama. Vabandan jõudu mööda ka oma laste ees, kui tunnen, et olen üle piiri läinud. Enamasti tuleb kohe nendepoolne andestus. Lapsed on uskumatult lahedad.
Päris palju olen ummikseisus olnud- midamoodi ma peaksin mõtlema või tegema kui kohe üldse ei oska-ei suuda lapsega toime tulla, kui tahaks ainult karjuda ja tõrjuda. Olen arvanud end maailma kõige halvemaks emaks( nagu "Vesta-Linne ja hirmus ema" ). Ja kui turgutav on siis lugeda julge Kajaka eneseanalüüsi- ka teistel on nii...
Elu on siiski lõpmata mõnus, oskaks ainult piisavalt nautida.